Kõrgõzstan
Õhtune lend Moskvast saabub varahommikul Bishkek’i. Passikontrollis laabub kõik kiiresti ja peagi oleme ametlikult Kõrgõzstanis. Väljudes lennujaamast ootab meid juba valge Mercedes-buss, et kihutada Karakoli. Seal on meil broneeritud kodumajutus. Loksudes mööda aukliku teed imekaunite mägede vahel lendab 400 kilomeetrit kui linnutiivul.
Sõidame mööda kuulsast mägijärvest Issõk-Kul, mis on üks maailma suuremaid soolase veega mägijärvesid ja kirgiiside lemmik suvituskuurort. Legend räägib, et järv on tekkinud kaunitari pisaratest, kes armastas kahte venda, aga ei suutnud kuidagi otsustada, kumba neist endale kaasaks soovida. Nii ta siis nuttis ja uppus oma pisaratesse. Vennad aga muutusid mägedeks kahele poole järve.
Karakoli linn, kus elab umbes 70 000 inimest, meenutab varakevadist porist Eesti küla. Kõik tundub kuidagi tühi ja maha jäetud, tänavad on auklikud ja porised. Kuigi kohalik rahvas ei tundu olevat eriti jõukas, on piisavalt söögikohti, klubisid ja kõikvõimalikke muid lõbustusasutusi, mis küll enamasti tühjad (saame teada, et suusahooaeg on lõppemas ja turiste vähe). Suureks plussiks on aga meie jaoks ülimalt soodsad hinnad.
Kodumajutus on kesklinnast veidi eemal. Väga hubane maja suure värava ja meeldiva pererahvaga, kes pabistavad igal sammul meie heaolu pärast. Joome teed, pakime asjad lahti ja läheme puhkama. Hommikul viib meid neljarattaveoga maastur (mis siis muu?) Karakoli suusakuurordisse, mis asub linnast 7 kilomeetri kaugusel. Keskuses on kõik vajalik – hotell, restoran, suusa- ja lumelaua laenutus, mootorsaanid, neli tooltõstukit. Tooltõstukitega 3004 meetri kõrgusele sõites avaneb taas lummav vaade Issõk-Kulile ja päikses sädelevale kilomeetripikkusele puudriväljale, mis allpool kohtub kuusemetsaga. Kõike seda imet ja ilu nähes hakkab süda peksma ning peagi sukeldud meetripaksusesse lumme ja kihutad mööda pehmet puudrit kuuskede ja põõsaste poole, mille vahel hakkab tõeline kross ja töötegemine. Mäe idapoolene nõlv on täiesti puutumata ja peale kilomeetrist puudrisõitu jõuad kitsa metsarajani, mis viib mööda oru äärt keskusesse tagasi.
Sellest sai meie lemmiknõlv koos meetripaksusest lumest püstiajamise või siis metsas krossides põõsasse kukkumisega. Alla jõudes näed aga õnnelikke nägusid ja tajud sind ümbritsevat tõeliselt head energiat. Peale rasket 5-kilomeetrist laskumist pole aega hingegi tõmmata, kui juba sõidad liftiga üles, et veelkord alla kihutada. Hämmastav, et kogu selle suusakuurordi peale, kus teenindavad sind neli korralikku tooltõstukit, oli maksimaalselt 100 sõitjat ja tihtilugu jäi mulje, et oled rajal täiesti üksi (puhas nauding tavapärastele ülerahvastatud kuurortitele). Ja nii kolm päeva järjest – hommikul suusakuurort ning õhtul kohalikega restoranis mõned pitsid konjakit, paar varrast ülimaitsvat šašlõkki ja kõige selle garneeringuks rahvuslikud tantsud.
Sellise rassimise vahele on alati mõnus teha väike puhkus ja nii otsustasime sõita Tjan-Sani kauniste nõlvade ja kitsaste orgude vahele matkama ning suplema looduslikesse kuumaveebaseinidesse. Need olid tõeliselt toredad savist jurtad, milles vulises puhas looduslik soe vesi. Hingasime värsket mägedeõhku ja eestlastele kohaselt korraldasime grillipeo, et ise šašlõkki küpsetada. Ja seda kõike selleks, et jõuaks veel kaks päeva värskelt sadanud lund laiali sõita.
Peale nädalast sportimist viis meid tee tagasi pealinna Bishkeki, kus õnnestus rentida kesklinnas mõnus korter, millest sai meie kodu reisi lõpuni. Paar päeva pealinnas ammendas ennast täiesti. Tutvusime linnaga, sai käidud tivolis ja kuulsas klubis Platinium, mida soovitab ka Lonely Planet. Linna lähedal mõnulesime taas kord looduslikes kuumaveeallikates. Käisime ka turul, kus meie tervisekaitseinspektsioon läheks hulluks ja sattusime turu keldriõllekasse, milles pakuti umbes 1,3 euro eest šašlõkivarrast ja kannu õlut.
Kolmapäeva hommikul kell 10 istusime bussi ja hakkasime liikuma Osh’i linna poole. Umbes 10 tundi sõitu ehk siis 600 kilomeetrit mägiteed oli tõeliselt maaliline, kuid tagumikule kohutavalt piinarikas. Saame teada, et tee peale jääb uus freeride suusakeskus, kus lumetraktoritega viiakse 4500 meetri kõrgusele ja puudris laskumine on umbes 4 kilomeetrit pikk. Sülitame tuld ja vannume end maapõhja, et meie varustus jäi Bishkeki. Õhtuks oleme Osh’is. Leiame hotelli, kus kõik töötajad on maani täis ja rõõmsad Eesti lumelaudurite saabumise üle. Veedame õhtu meeldivas seltskonnas lobisedes maast ja ilmast ning ülistame naisi 8. märtsi puhul.
Hommikune sigaret avatud hotelli aknal (siin ei ole veel suitsetamise keelust kuuldudki) tuletab kohe meelde, et oled mõnusalt lärmakas Aasia riigis, kus elu keeb ja kõik ruttavad kuhugi. Võtame omad passid ja raha ning läheme linnaga tutvuma. Ümberringi käib kõva kauplemine. Kuldhammastega mutikesed püüavad sulle pähe määrida absoluutselt kõike – ole ainult mees ja käi raha välja. Ostame natukene lambavillast valmistatud ja rahvuslike mustritega tikitud käsitööd ning läheme edasi külastama kohalikke vaatamisväärsusi. Üks neist on keset Osh’i linna kõrguv Saalomoni mägi mis on täis kaevatud käike ja koopaid, mille kõrgetel lagedel ilutsevad stalaktiidid ning kus asub kuulus kivist Saalomoni tool.
Ilm on soe ja päikesepaisteline. Lobiseme kohalikega, külastame räpaseid kohvikuid – see kõik soojendab hinge ning peletab mõtted külmast ja trossis kodumaast. Sõidame mõned kilomeetrid linnast välja, kus peaks asuma kohalike poolt taevani kiidetud restoran. Seal pidavat pakutama ainulaadset kohalikku päritolu punasest riisist plovi. Nii see ka on – lauale tuuakse kolm suurt kausitäit rooga ja meid õpetatakse kohalike kombel seda kätega sööma. Plov oli tõesti väga maitsev ja ka toitev. Meie autojuht Ahtan tutvustab kohalike naisevõtmise kombeid, mis meie naissoost reisikaaslastele tunduvad nii vastuvõetamatud. Meie, mehed, kiidame selle aga sisimas heaks. Kombe kohaselt võib naise siiamaani tänavalt varastada ja kui selle nn näpatud naise vanemad heaks kiidavad, siis tulevad ka pulmad.
Tagasiteel satume nägema vana Kirgiisia rahvamängu kok-boru, kus hobuste seljas ratsutavad mehed peavad rebima üksteise käest kitsenahka ja vedama selle traktoriratastest valmistatud väravatesse. See mäng meenutab natuke polot, kuid tunduvalt jõulisem ja ohtlikum. Kirgiisid kutsuvad meid hea meelega mängu vaatama ja pakuvad traktorisahal looži kohta. Lobiseme ja sõbruneme rõõmsate ratsanikega, kes ei väsi pärimast meie riigi kohta. Õhtul soetame siselennu piletid Oshist Bishkeki, et mitte kannatada järjekordset piinavat autosõitu. Veedame veel ühe imelise päeva Oshis. Õhtul sõidame lennujaama, kus paarikümnekohaline propeller viib meid pealinna tagasi.
Nii hakkabki meie reis lõppema. Jõuame tagasi Bishkeki korterisse, et seal asjad pakkida ja varahommikuse lennuga Moskvasse põrutada. Kerge kurbus on hinges, et taas kord jäi aega liiga väheks. Tahame veel selle mitmekülgse ja külalislahke maaga tutvuda. Nii on kindel otsus siia varsti tagasi tulla…