Iraan
Teherani odava hotelli katuselt avaneb vaade lumistele nõlvadele ning lõpututele majakarpidele. Hotellist väljudes mõistad kohe, et tegu on suurlinnaga. Pikad väikepoodide rivid, mis kulgevad mööda tänava ääri nagu üks suur turg – kusagil vahetatakse autol rehvi ja samas kõrval puhastab keegi leeklambiga lambapead karvadest puhtaks. Täiesti arusaamatu liiklus, kus tuhanded autod, mootorrattad ja jalakäijad segunevad ja kus ei kehti ükski loogiline liiklusreegel.
Peatselt hakkad tundma suus heitgaaside mõrkjat maiku. Ainuke mõte, mis pähe lööb on see, et kuidas kurat see kõik siin toimib? Aga toimib ja väga edukalt. See elab ja töötab nagu suur organism ja meil, steriilsetel eurooplastel polegi vaja oma pead sellega vaevata.
Iraani pealinnas Teheranis elab 7 miljonit inimest, koos satelliitlinnadega 14 miljonit inimest. See on üks maailma saastatuimaid linnu – õhku paiskuval heitgaasil pole tuulevaiksest orust, kus linn asub, kuhugi haihtuda ning see langeb tänavatele tagasi. Suvekuude kuumuses pidavat see eriti talumatu olema. Teherani puhkepaigad on väikesed pargid, kus saab pinksi või malet mängides aega veeta, mõnusalt pärsia vaibal istuda ja grillida perekonna või sõprade seltsis, pikutada ja raamatut lugeda… Selles tohutult suures linnas on pargid nagu väikesed päästepaadid suures inimookeanis, kuhu satud hetkeks jõudu koguma, et siis kirevas ookeanis edasi hulpida. Hallid tänavad muutuvad õhtul värvikirevaks ja tuledes säravaks, rahvas liigub tänavatel magavad lapsed õlal.
Ükskõik kuhu sa satud hüütakse sulle “Hello!, How are you!, Welcome!, Thak you!, I love you!”. Ühesõnaga ükskõik, millist inglise keelset sõna või väljendit, mis neil parasjagu keelel on ja mida nad öelda oskavad. Samas ei ole nad kunagi pealetükkivad, mitte keegi ei määri sulle midagi pähe ega tülita sind niisama. Kes vähegi inglise keelt oskab, tuleb sinuga rääkima ja tunneb huvi, kust sa tuled? Kui vana sa oled? Oled sa abielus ja mitu last sul on (ei maksa pahaks panna, need ei ole seal maal sugugi eraellu tungivad küsimused, vaid nad on siiralt huvitatud sellest)? Kus sa töötad? jne. Kaetud juustega ja maani riietatud, kuid samas ülitugevalt meigitud ja kulda ehitud naised naeratavad kelmikalt. Inimesed on uudishimulikud ja ülisõbralikud.
Kuid midagi on nagu puudu. Me sõitsime mitmetuhande kilomeetri kaugusele kodumaast, me tulime riiki, mida nimetatakse kurjuseteljeks; riiki, kus tuhanded üliõpilased on nõus end usu eest märtriks tooma; riiki, mille mainimine toob eurooplase kujutlusvõimesse kogu maailma pahe ja õnnetuse. Tahes tahtmata tekib küsimus. Kus see siis on? Iraanlased ise ütlevad, et see on ainult poliitika. Meie reisil oli kaks eesmärki – tutvuda Iraani suusakuurorditega ja püüda natukenegi aru saada, kes on iraanlane.
Kihutame väikebussiga mööda mägiteed Dizini poole. Looklev tee, mis viib mööda järvekaldast ja väikestest küladest, jõuab peatselt kauaoodatud lumiste nõlvadeni. Lumi on katnud mäed mõnusalt paksu valge vaibaga, mida mööda näed liuglemas tumedaid inimkogusid. Me oleme kohal, oleme Dizinis. Meid viiakse keskusest veidi eemalasuvasse hotelli, kus tundub, et me olemegi ainukesed külalised. Natuke eemal on veel paar hotelli, kus võib kohata venelasi, prantslasi ja taanlasi. Me polegi päris üksi. Varustus selga ja kiirelt mäele, kus astume võitlusesse väga hästi riietatud ja väga kalleid brände kandvate Iraani lumelauduritega ja kõik ainult selleks, et pääseda munakujulisse gondlisse, mis viib meid üles 3500m kõrgusele. Järjekord, mis on ümbritsetud raudse taraga, on ülimalt elav ja kirev. Siin tekib meil esimene tõsisem kokkupuude iraanlastega, kes on lõunamaalikult elavad ja temperamentsed. Nügimine, trügimine, kilked ja naerulagin – see kõik tuletab meile meelde, et olema väga kaugel kodumaast.
Ei lähegi igavikku, kui juba sõidame logiseva munaga mäest üles. Nüüd hakkame tajuma selle mäe suurust ja ilu. Oleme ikkagi üle 3 500 km kõrgusel ja iga samm nõuab rohkem pingutust kui all. Katsume lund, vaatame vaikides üksteisele silma, noogutame ja algab sõit alla. Koheselt rajalt välja, paksude lumemassiivide poole kündma seda lõputut uudismaad. Iga läbitud meetriga kiirus tõuseb. Kihutades hakkab sinus segunema hirm tundmatuse vastu – hauatagune mägede vaikus ning puudriväljade avarused, mille peal sa liugled ja mis annavad sulle lendamise tunde. Kogu see kokteil mõjub joovastavalt, mõjub tugevamalt kui kange erguti. Nõlva reljeef on väga huvitav. Looduse poolt rajatud väikesed ahelikud ja hüpekad, mille põhjas on paks lumepadi. Alla jõudes tunned mõnusat väsimust jalgades, südamekloppimist ja tõelist rahulolu enesega. Väike paus ja jälle kõik kordub. Dizinis tuleb võtta iga jumala poolt antud heast päevast viimast, sest järgmine päev võib olla juba kõik teisiti. Kõva tuul, udu ja lumesadu. Ilm on Dizinis väga muutlik… kuid kui järjekordselt särab selges taevas päike, puhas kristalne lumi, kõrvetab silmi ja mäe tippu jõudes tervitab sind kaugusest paistev vanake Damavand (kustunud vulkaan), siis tea, et oled paradiisis. Nii need neli päeva möödusid – kord kirusime ilma, kord nautisime sõitu.
Edasine teekond viis meid tagasi Teherani, kus mister Muossavi organiseeris meile rongipiletid Yazdi. Õhtune Teherani rongijaam pulbitseb elust. Rongijaam on piisavalt suur ja keeruline, et aru saada, millisesse rongi peame minema. Sõbralikud iraanlased juhatavad meeleldi teed ja peale passikontrolli olemegi õigel platvormil. Öised rongiliinid on ühed mugavamad ja odavamad liiklemisvahendid Iraanis. Kupee laua ja kuue asemega on iraanlikult minimalistlik. Suitsetades kupees salaja ühe pläru, loksutas rong meid peagi magama. Varahommikul olime Yazdis, kus unesegaselt ja pahuralt loivasime rongist välja.
Rongijaama eest võetud takso viis meid imekaunisse hotelli, mille sisehoovi kaunistas kena bassein kuldkaladega. Sõbralikud ja külalislahked pärslased võtsid meid avasüli vastu. Hommikul ootas laual kuum tee ja natuke kehakinnitust. Seejärel ilmus meie uus sõber Ali, kes viis meid kõrbesse rännakule. Peale tunnist sõitu peatusime tee joomiseks ja hommikuseks kehakinnituseks. Toimetused tehtud, läksime mööda kuivanud jõesängi mägedesse matkama. Võimas vaade avanes mägede tipust. Otse ees paistab liivakõrb ja selja taha jäävad lumised mäetipud. Enne tagasisõitu kihutame teelt välja otse liivadüünide poole, kus teejuht hakkas meile lõunat valmistama. Meie aga lennutasime sussid jalast ja lippasime mööda liiva ringi, viskasime end pikali ja peesitasime päikese käes.
Yazdis tunneme esimest korda ennast tõeliselt idamaal. See linn on ehitatud savist, tänavad on kitsad kõrgete savimüüridega, vahel isegi katusega, et kõrbepäike võimalikult vähe tänavatel liikujatele liiga ei teeks. Iga natukese aja pärast jõuad kuskile väljakule, kust võib leida mõne pärsia vaipade poekese. Naised maani mustas ja pruuniks parkunud nägudega mehed lisavad linnale arhailise hõngu. Kui tänavad on ühtlaselt pruunid ja neid ilmestavad ainult mošeede värvilised mosaiiktornid, siis tänavalt hotelli astudes hakkad vaikselt aimu saama, millised võiksid olla pruunid majad seestpoolt – sisehoov, mida katab suur telk, bassein lopsakate potitaimedega, istumispingid vaipadega, vitraažid ja mosaiigid.
Varahommikune buss viib meid Shirazi ja sealt õhtuse liiniga järgmisse sihtpunkti Pärsia lahe ääres asuvasse Bandar-e-Busher´i. Päeva jooksul soovib meid ringi vedada üks perekond. Härra teeb meile ringsõitu viies meid lõpp-punkti, kus selgub, et ta ei osutagi taksoteenust, vaid tahtis meile lihtsalt linna näidata (milline külalislahkus!). Õhtul tutvume Meherdadiga, kes on kaubalaeva kokk ja käinud isegi Riias. Linn koosnebki ühest suurest promenaadist, mis kulgeb sadamast kuni tuumajaamani. Mööda rannikut kulgevad teed on ääristatud sõjaväebaasidega, kus paistavad merre suunatud õhutõrjekahurid koos valves seisvate sõduritega. Kaunist mereranda ääristavad mõlemalt poolt valvetornid ja automaatidega jalutavad sõdurid. Aga see ei häiri kedagi.
Heleroheline laht sillerdab päikese käes ja sadamas loksuvad rahulikult ankrus seisvad lootsikud. Pärslastele meeldib mere ääres peredega jalutada, jäätist süüa, vesipiipu tõmmata, välikinos käia. Järgmisel päeval organiseeris Meherdad meile paadisõidu lahel. Viis enda juurde külla, kus söötis kõhu rikkalikult täis, lasi ämmal meile hoidiseid kaasa pakkida ja näitas meid suure uhkusega kogu oma perekonnale (taas kord tõdesime iraanlaste külalislahkust).
Meie aeg Pärsias hakkaski otsa saama. Soetasime siselennupiletid Teherani ja jätsime Pärsia lahega hüvasti. Lahkudes jäid hinge ilusad mälestused ja soe tunne inimestest, keda kohtasime. Vastused oma küsimustele me leidsime ja palju muudki veel, mida kahjuks ei ole võimalik kirja teel edasi anda…
Lisainfo:
– Pärsia (endine Iraani nimi) – tsivilisatsooni häll ja seikleja paradiis.
– Iraan (pärsia keeles ايران) on riik Lähis-Idas.
– Piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi, Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjast on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunast Pärsia lahele ja India ookeanile.
– Elanike arv on ummbes 71 miljonit, neist 12 miljonit elab pealinnas Teheranis.
– Riigi keel on farsi ehk pärsia keel, rahaühik riaal.
– Väga huvitava ja kirju ajalooga riik, mis on tuntud oma rangete reeglite ja ülisõbralike inimeste poolest. Iraani keskosas laiub kaks karmi kõrbe Dasht-e Kavir („soolakõrb“) ja Dasht-e Lüt („viljatu kõrb“).
